Omaette väljakutse on koera võtmine varjupaigast, sest koeri hüljatakse erinevatel põhjustel ning suure tõenäosusega on selline käitumine jätnud neile ka omad jäljed.
1. MÕTLE HOOLIKALT läbi, kas sina oled tema jaoks just see õige inimene. Enamikel varjupaigakoertel on ääretult raske inimesi usaldada või neid uuesti usaldama õppida. Nende emotsionaalse tervenemise teekond võib olla pikk ja vaevaline ning võib juhtuda, et pead kogu oma elustiili tema vajaduste järgi ümber korraldama. Mõtle hoolikalt läbi, kas sul on aega, kannatust ja võimalusi koera hingeelu paranemisele 100% pühenduda.
2. ÄRA KIIRUSTA koera valikuga. Enne varjupaiga külastamist tuleks läbi mõelda, millise temperamendiga koer sinu eluga kõige paremini sobib. Samuti on oluline teada, millises vanuses ja suuruses koera sa soovid. Kui arvad, et oled leidnud õige koera, külasta teda varjupaigas veel mõned korrad, et selles veenduda.
3. ARUTLE VARJUPAIGATÖÖTAJATEGA, kes tunnevad sealseid koeri paremini ning oskavad soovitada sulle just seda õiget sõpra, kes kirjeldustele vastab. Ole avatud ning tea, et varjupaigatöötajad teevad kõik selleks, et kaitsta koera teistkordse hülgamise eest.
4. KINGI KOERALE AEGA ning arvesta, et tal võib sinu kodus kohanemisega kuni pool aastat aega minna, enne kui ta päriselt uue keskkonna omaks võtab. Ole koerale toeks ning sea oma kodus koera heaolust lähtuvaid piire. Koera tõeline iseloom ei pruugi varjupaigas välja paista, sest seal on ta šokis ning raske on väljendada, kui lõbus ja mitmekülgne loomus tal päriselt on.
5. PALU SÕBRA ABI, kes oleks kannatlik ja lahke, et ta oleks su koera jaoks olemas, kui sa ise oled reisil või tööl. Seda selleks, et ebakindlal koeral võib alguses olla keeruline üksi olla ning ta vajab usaldusväärset inimest ajaks, kui sina eemal oled.
Koerte käitumisnõustaja ja toortoidu tootja Jarmo Nikolai kogemus ja nägemus
Minu väga selge nägemus on, et varjupaiga koerad ei ole inimesele, kes võtab oma esimest koera. Nendega tegelemine on kordades keerukam, kui kutsika üles kasvatamine ja et see enam-vähem õnnestuks, on vaja teatud kogemust ja taustsüsteemi. Loomulikult on siingi erandeid, aga enamik (tuttavaid) inimesi, kes minult arvamust on küsinud ei ole täiesti kindlasti need, kes peaksid selle tee valima ja seda just koera heaolu silmas pidades.
Lisaks olen nõustanud mitmeid koeri ja omanikke, kes varjupaiga kaudu üksteist leidnud ja ka nendel juhtudel olen tõdenud, et enamik neist poleks pidanud seda sammu astuma. Ainuke meenuv erand on üsna viimasest ajast, aga minu teada see koer vahepeal varjupaika ei jõudnudki vaid läks otse ajutisse asenduskoju, millest sai hiljem tema päriskodu.